Tartu Ülikooli matemaatika ja statistika ning arvutiteaduse instituudid esitlevad Delta õppehoones matemaatikadoktori ja kunstniku Tiina Kraavi näitust „Üldisust kitsendamata“, mis uurib matemaatika, kunsti ja käsitöö kokkupuutepunkte. Näitus jätkab Delta õppehoones kunsti ja teaduse dialoogi ning avab vaatajale uusi vaatenurki abstraktse mõtlemise ja materiaalselt teostatud kunstiteose seostele. Näituse kuraator on kunstnik Kärt Summatavet.
Matemaatika ja käsitöö tunduvad pealiskaudsel ja stereotüüpsel vaatlusel justkui omavahel eraldiseisvad valdkonnad, kuid ühe loomingulise professionaali mõttemängudest sünnib sild abstraktse mõtlemise ja materiaalselt teostatud kunstiteose vahele. Just matemaatilised vormelid, koodid ja rütmid moodustavad mustrite algelementide arvulisi suhteid, mis on põhjarahvaste, antiikmaailma kõrgkultuuride ja jaapani käsitöös üldlevinud. Muistsed meistrid kasutasid erinevaid materjale ja käsitöövõtteid, et luua geomeetriliste sümbolite ja mustritega kooskõla looduslike struktuuride aluskoodide ja märksüsteemidega.
Tiina Kraav (s 1981) ühendab oma loomingus kaasaegse teadusliku mõtte-eksperimendi kunsti, matemaatika ja käsitöö igivanade maailma mõtestamise traditsioonidega. Ühendades disaini ja kunsti, loodus- ja täppisteadusi loomingulise teadusmõtte ja traditsiooniliste käeliste oskustega, avab näituse autor vaatajale uusi vaatenurki mängulise kujutlusvõime, inimese ja looduse, korra ja kaose, kunsti ja teaduse omavahelisest sünergiast:
Üldisust kitsendamata võib eeldada, et matemaatika toimub paberil.
Mis juhtub, kui paber ei ole enam matemaatika kirja panemiseks, aga matemaatika voltimiseks või matemaatika tikkimiseks?
Minu jaoks on paber olnud pikka aega rohkem kui materjal, millele kirjutada. See on olnud vahend, mille abil mõelda. Voldid muudavad tasandi ruumiks, tikkimispisted lõhuvad pinna ja panevad selle uuesti kokku. Joon võib tekkida pliiatsist, aga ka niidist ja voldist. Iga sekkumine jätab jälje ja muudab struktuuri.
Selle näituse tööd on pärit erinevatest aegadest ja erinevatest sarjadest. Neis on volditud vestlusi, pehmemat järku tuletisi, geomeetrilisi konstruktsioone, linde ja loomi. Neid ühendab vähem üks tehnika või teema kui üks viis ümbritsevat tunnetada: huvi struktuuride, seoste, korduste ja muutumiste vastu ja huvi selle vastu, mis tunde nii protsess kui tulemus sõrmede all tekitab.
Matemaatikaga tegeledes küsime tihti, mis muutub ja mis mitte, kui objekte nihutada, pöörata, voltida või vaadata teise nurga alt. Kunsti puhul ei jää sarnane mõtteviis ukse taha. Vahendid muutuvad.
Miks ma teen seda, mida ma teen, sellena, kes ma olen?
Sellepärast, et ma ei taha üldisust kitsendada.
Ma ei taha otsustada, millal lõpeb matemaatika ja algab kunst. Mind huvitavad olukorrad, kus seda piiri ei ole enam võimalik ega vajalik tõmmata.
Tiina Kraav (PhD) on matemaatikadoktor ja kunstnik. Ta kaitses 2017. aastal doktorikraadi Tartu Ülikoolis matemaatika erialal ning lõpetas 2018. aastal nahadisaini eriala Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Ta on Eesti Matemaatika Seltsi ja Eesti Nahakunstnike Liidu liige. Ta töötab TÜ matemaatika ja statistika instituudis matemaatikahariduse lektorina.
Head uurimist ja avastamist!
KÄRT SUMMATAVET (PhD), KURAATOR JA KUNSTNIK
Pildid näituse avamiselt 6. oktoobril (fotode autor on Anette Kikkas): Googel Drive
Vaata ka kajastust Postimehest.
Näitus kuulub TÜ arvutiteaduse instituudi ja Tartu Ülikooli kuue galerii poolt asutatud näituste ja ürituste sarja „Kord ja kaos“, et süvendada koostööd ning kasvatada teaduse ja kunstide omavahelist sünergiat. Ühistöö sünnile aitas kaasa erinevates õppehoonetes iseseisvalt tegutsevate galeriide senine kogemus ja veendumus, et tänapäeva teaduses vajatakse täppisteadmisi, aga ka eksperimenteerimist ja loomingulist vabadust. 2023. aasta alguses tekkinud idee loob ühenduse seni eraldi tegutsevatele galeriidele Delta majas, Omicumis, Physicumis, Philosophicumis, Tõravere Observatooriumis ja TÜ raamatukogus. Idee eestvedaja on Kärt Summatavet (TÜ arvutiteaduse instituut).
Kui noor inimene peab valima, mida edasi õppida, ja tal on huvi näiteks nii kunsti kui ka matemaatika vastu ja temani jõuavad paratamatult ühiskonnas levinud arusaamad, et kunstnikuna on keeruline hakkama saada, reaalainete õppimine aga annab tulevikuks kindla ameti, siis võibki noor inimene – kasvõi vanemate südamerahuks – valida matemaatika.
See ei olnud halb valik. Matemaatikat õppides avastasin midagi, mis mulle sobis. Sobis selgus ja loogika, aga veel enam see, et ühe ülesande või probleemi juurde võib jõuda väga erinevaid teid pidi. Sobis ka see, et palju jäi arusaamatuks ja paljud teadmised kättesaamatuks.
Hiljem sai minust matemaatikaõpetaja ja veel hiljem hakkas mind järjest rohkem huvitama matemaatika õppimine ja õpetamine – see, kuidas inimesed mõtlevad, kuidas nad probleeme lahendavad ja kuidas tekivad uued ideed.
Kui matemaatikaõpetaja kutse oli käes, tahtsin midagi, mis olemasolevat täiendaks. Nii jõudsin nahadisaini juurde. Kui esialgu tundus see ehk teise maailmana, sest matemaatika asemel tulid mängu nahk, paber, kangas, niit, nõel ja erinevad tehnikad, selgus üsna kiiresti, et need maailmad ei olegi üksteisest nii kaugel ja et seni õpitud teadmiste asetamine uute peale loob hoopis isiklikuma tähenduse kõigele kogetavale. Minuga koos alustasid õpinguid väga erinevate taustadega inimesed ja see muutis igaühe käekirja täiesti erinevaks ja omanäoliseks.
Disaini ja kunsti juures meeldib mulle kõige rohkem protsess ja katsetamine. Mis juhtub, kui õmmelda mitte kangast, vaid paberit? Mis juhtub, kui graafikatehnikad viia nahadisaini? Mis juhtub, kui volt ei ole ainult vahend valmis eseme saamiseks, vaid osa teosest?
Ma arvan, et ma ei valinud matemaatika ja kunsti vahel. Valisin alustuseks ühe ja läksin siis teisele järele. Ja nüüd toimivad nad koos.
