Vilistlasblogi | Triin Nooska: Oo, kas kõik lubadused lähevadki plaanitult?

Ma lubasin gümnaasiumis pühalikult, et ma ei tee elus kolme asja: ei õpi inglise keelt, ei õpi saksa keelt ja ei hakka õpetajaks. Et ma sellest ka ei õppinud …

Inglise keele bakalaureuseõppesse läksin otse gümnaasiumist, õpetama hakkasin lisa-aastal ja kaks aastat hiljem lisandus hommikutervituste nimistusse „Guten Morgen, liebe Klasse 11“.

Sellest saab nüüd kaheksa aastat, kui veensin oma kolleege taas astuma ülikooli, et lõpetada ära poolelijäänud haridustee ning pista tagataskusse õpetajapaberid. Meil oli nalja nabani, kui nad arvasid, et tulgu ma ka. Aga pidin ma siis resoluutselt ütlema, et no see jääb küll ära?

Algas kõik pehmelt: lühike digiohutuse koolitus, pisut robootikat (hämmastav, millist lasteaialapselikku rõõmu võib tekitada Salme tänava õppehoone pikas koridoris ringisibav BeeBot …) ja informaatikaõpetajate konverents. Siis tulid juba programmeerimise algkursused. Kui alustasin põhikooli matemaatikaõpetaja lisaerialaga, arvasin naiivselt, et enam hullemaks ei lähe. Ka veel koolituse viimasel päeval olin ma otsusekindlalt magistriõppesse astumise vastu. Läks plaanitult. Praegu olen matemaatika- ja informaatikaõpetaja erialal kuu aega ülikoolis käinud ja ei anna enam kunagi pühalikke lubadusi.

Milline võimalus! Lisaerialale kandideerides pidin ma motivatsioonil sabast kõvasti kinni hoidma, et see päris eest ära ei tormaks. Ei, mitte hirmust. Ikka elevusest! Ja tundub, et iga pühendatud tund on läinud asja ette. Meie neli õppejõudu – Kerli Orav-Puurand, Sirje Pihlap, Hannes Jukk ja Tiina Kraav – olid otsustanud meist kõigist teha mitte paremad, vaid parimad matemaatikaõpetajad, ning sama olid otsustanud ka kõik kaasõppijad, kelle taust ja kogemus andsid vähemalt sama mahuka lisaväärtuse. Lisaks sellele õpetati (lõpuks ometi) kasulikke ja praktilisi oskusi ning seepärast ei olnud ka motivatsioonil mahti teha muud, kui lipata keel vestil läbi kahe ja poole aasta ning ahmida endasse kõike, mida pakuti.

Sisuliselt ei käsitlenud me selliseid teemasid, mida põhikooli matemaatikas rakendada ei saaks. Saime põhjalikult läbi närida põhikooli õppesisu ning arutleda didaktiliste küsimuste üle alates ülesande ja lahenduse vormistusest lõpetades HEV-õpilaste õpetamise nüanssidega (tänu ja tervitus ühele Tartu koolile!). Raske on nendest ainetest esile tuua mõnda, mis oleks sügavamalt mõjunud. Pigem jättis terve kursus äärmiselt tervikliku mulje (mida näeb tegelikult täienduskoolituses harva) ja hoolitseti ka selle eest, et õpetajad kasutaksid oma aega mõistlikult. Ning veel – ma ei taha kuidagi alahinnata ülikooli panust, aga kui lasta kokku 25 tegevõpetajat, siis on tulemuseks nippide paraad: nii selles osas, kuidas teemat õpetada, kui ka selles, milliseid tehnoloogilisi ja mittetehnoloogilisi lahendusi kasutada.

Minu õpilased kahtlustasid esimesest nädalast peale, et ma jälle õpin, sest kõike uut tuli ju ometi järele proovida ja mitte ainult matemaatikatunnis. 3. klass programmeeris inglise keele tunnis päikesekollaseid mesilasroboteid, 6. klass aitas kodeerimiskeskkonnas CodeMonkey ahvil banaane kinni püüda, kusjuures juhendas neid hoopis minu loovtööõpilane. Gümnaasiumiõpilased kirjutasid Code Week’ist inspireerununa koodi Pythonis. Minu enda 5. klass mõõtis koolimaja nii meetrites kui ka jalgades ning arvutas piparkoogikitsekeste küpsetamiseks vajamineva taigna koguse, arvestades kitsekese pindala ja lahti rullitud taigna paksust.

Õpetajaks olemise juures on võib-olla kõige tähtsam tahe ise kogu aeg juurde õppida. Magistriõppe esimene kuu on pakkunud selleks küllaga võimalusi. Ammu ei ole ülikool enam vaheaste gümnaasiumi ja karjääri vahel, mispärast on koos väga erinevas vanuses erisuguse alusharidusega mitmesuguste ainete õpetajad, nii praegused kui ka tulevased, ning see loob pinnase tõsiseks võrkõppimiseks. Oma kooli kolleegide tundidesse jõudmine jääb tihti ajapuuduse taha, vahetunni käras ei teki pedagoogiliseks aruteluks soodsat pinnast, ühest tunnist teise tormamise vahepeal ei jõua peeglit silmanurgastki näha, peegeldamisest rääkimata. Nüüd aitab väline motivaator selleks kõigeks siiski aja maha võtta. Võitja on nii õpetaja ise kui ka tema õppija.

Aga miks matemaatika- ja informaatikaõpetaja? Kas filoloogidel ei oleks targem pehmemat maandumist valida? Lühike ja selge vastus: ei. Maailm on alati olnud muutumises, see sajand ei ole ka erand. Tehnoloogia, mis on tavainimesest nagunii mitu sammu ees, vajab inimesi, kes ei haaraks kahe käega peast kinni ega hakkaks kiljuma, kui olukord nõuab vähegi matemaatilise mõtlemisega lähenemist. Eesti õpetajate keskmisest vanusest ma siinkohal ei räägiks, vihjaks vaid, et õpetajaid tuleks hakata kasvatama koolinoorte hulgast. Mõjutada saab neid aga oma eeskujuga. Saksamaa haridussüsteemis koolitatakse õpetajaid nii, et nendest saavad üldiselt kohe kahe aine õpetajad, kusjuures kombinatsioonid spordist ja matemaatikast, muusikast ja füüsikast, kunstist ja keemiast ei ole haruldased. Miks siis ei võiks inglise keele õpetajast saada matemaatikaõpetaja?

Tulles tagasi kolleegide juurde, kellest üks tegi ammuse mittelõpetamise kahe cum laude’ga tasa, siis veidi olen magistrielu näinud ka enne magistrit ennast. Ma pean ütlema, et on, mida oodata. Ühest küljest saab õppekava läbinu väga hea teoreetilise tausta, milleta ei ole jätkusuutlik õpetajana töötada. Teisest küljest ei ole puudu ka käed-külge-ainetest, kus õppija arenemisvõimaluste piir on ainult taevas. Kui iseseisev raamatukogu läbilugemine ja igaõhtune oma peegelduse (reflection :) ) vaatamine ära ei hirmuta, siis tasub meile kursakaaslasteks tulla küll. Jõuate veel, kahe aastaga ei lõpetavat siin keegi. Aga head asja tulebki nautida. Nagu vein, minevat ka õpetaja(koolitus) ajaga paremaks.

Head õpetajate päeva!

• Triin Nooska on põhikooli matemaatikaõpetaja lisaeriala Tartu Ülikoolist vilistlane.
• Ta on matemaatika- ja informaatikaõpetaja magistriõppe esimese aasta tudeng.
• Õpetas Tartu Waldorfgümnaasiumis inglise keelt.