Lahkus emeriitprofessor akadeemik Ülo Lepik (11.07.21-12.02.22)

12. veebruaril suri 101. eluaastal Tartu Ülikooli emeriitprofessor, Eesti Teaduste Akadeemia vanim liige ja mehaanikateadlane Ülo Lepik.

Ülo Lepik sündis 11. juulil 1921. aastal Tartus. 1940. aastal lõpetas ta Hugo Treffneri gümnaasiumi ja asus õppima Tartu Ülikoolis matemaatikat. Sõjaolukorras katkesid tema õpingud ülikoolis kahel korral. Lõpudiplomi füüsika erialal sai ta 1948. aastal.

1947. aastal asus Ülo Lepik tööle Tartu Ülikooli, kus ta töötas kogu elu.

1952. aastal kaitses ta kandidaaditöö (mida praegu loetakse doktorikraadi vääriliseks) materjali kokkusurutavuse mõjust elastsete plastsete plaatide stabiilsusele. Neli aastat hiljem omistati talle dotsendi kutse. Pärast enesetäiendamist Moskva Ülikooli juures sai temast teaduste doktor, mis oli NSV Liidu teadussüsteemi kõrgeim aste ja tähendas uue teadusvaldkonna avamist, millele järgnes professori kutse omistamine.

Ülo Lepik valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks 1993. aastal mehaanika alal. Aastal 1996 sai temast Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Üsna kõrges eas, pärast 70. eluaastat, vaimustus Lepik kaoseteooriast ja hiljem Haari lainikutest ning nende rakendamisvõimalustest diferentsiaal-ja integraalvõrrandite lahendamiseks. Kaasautorluses ilmus veel 2014. aastal Springeri kirjastuses monograafia.

Ülo Lepik õpetas peale mehaanika ka matemaatilisi aineid, milleks olid näiteks variatsiooniarvutus ja tõenäosusteooria. Tema juhendamisel on kaitstud 13 kandidaadi- ja doktoriväitekirja. Ta on trükis avaldanud ligi 200 teadusartiklit ja kolm monograafiat. Lisaks on olnud ta paljude kõrgkooliõpikute autor ja kaasautor, mitme rahvusvahelise erialase teadusorganisatsiooni liige ning erialaste teadusajakirjade toimetuskolleegiumi liige.