5. KESKKONNATEEMADE KONSPEKT

5.1 Õhusaaste

Mistahes saastest rääkides peab ennekõike meelde tuletama seda, et “saastavad” ained iseenesest ei ole enamusel juhtudest kaugeltki mitte ohtlikud. Ohtlikuks võivad need ained “muutuda” juhul, kui nende kontsentratsioon (hulk mingis kohas) inimtegevuse tulemusena (aga ka looduslikult — näiteks vulkaanipurske tagajärjel) teatud kriitilise piiri ületab.

Pärast viimast sõda hakkas tunduvalt suurenema fossiilsete kütuste kasutamine; ühes sellega suurenes ka väävliühendite (näiteks vääveldioksiidi SO2) paiskamine atmosfääri. Vääveldioksiid pärineb peamiselt punktreostuskolletest (nagu soojuselektrijaamad; meie Eesti ja Balti SEJ-d näiteks). 1980ndate aastate lõpul lasti Euroopas atmosfääri umbes 30 miljonit tonni väävlit; USA emiteeris 16 miljoni tonni ümber.

SO2 püsib atmosfääris suhteliselt kaua ning võib õhutsirkulatsiooniga kanduda oma lähtekohast tuhandete kilomeetrite kaugusele ning tulla seal happevihmadena alla. Nii näiteks kannatab happevihmadele väga tundliku loodusega Skandinaavia läänetuulte tõttu tugevasti Inglismaal õhku paisatud SO2 all. Kuna Eestis on sagedasemad läänekaartetuuled, siis reostavad Kirde-Eesti soojuselektrijaamad samamoodi Venemaad ja Soomet. Kuna õhureostus ei tunne riigipiire, on siin hädavajalik riikidevaheline koostöö. Nii kirjutati 1979. aastal alla riigipiire ületava õhusaaste kauglevi piiramise konventsioonile. Sellele tehti 1985. aastal täiendus, mis kohustas riike vähendama 1993. aastaks SO2 emissioone 30% võrra 1980. aasta tasemega võrreldes.

Põhilisteks õhku saastavateks lämmastikoksiidideks (nn. NOx-id) on NO ja NO2. Nad formeeruvad põlemisel lämmastikust ja hapnikust (mis on levinuimad elemendid atmosfääris). Mida kõrgem on põlemistemperatuur, seda rohkem lämmastikoksiide moodustub. Suurimaks lämmastikoksiidide tootjaks on autode sisepõlemismootorid. Ka väetistes kasutatav lämmastik reostab vett ja õhku, kuid on lokaalsem reostaja. Lennukite heitgaasidest stratosfääri sattunud lämmastikoksiidid lõhuvad osoonikihti.

Kuna enamus lämmastikoksiide pärineb hajureostusest (sisuliselt autoliiklusest), on tema koguste määramine keerulisem kui väävli puhul. Lämmastikoksiidide emiteerimist saab kõige efektiivsemalt piirata autoliikluse vähendamisega. Autokultuur on aga nii levinud ja kõikvõimas, et seda teed ei kipu poliitikud meeleldi minema ja seetõttu on ka lämmastikuühendite emiteerimist piiravad rahvusvahelised lepped väga visad tulema.

5.2 Kliima soojenemine

Üheks tõsisemaks globaalseks keskkonnaprobleemiks võib järgneval aastasajal kujuneda Maa õhutemperatuuri tõus. Ennustatava globaalse kliima soojenemise (nn. kasvuhooneefekti) peamiseks põhjustajaks on süsinikdioksiid (CO2). “Kasvuhoonegaaside” (lisaks CO2-le olulisematele veel näiteks metaan ja lämmastikoksiidid) kontsentratsiooni suurenemisel atmosfääris ei pääse Maalt tulev pikalaineline soojuskiirgus maailmaruumi ja jääb atmosfääri soojendama. Seda vaatamata sellele, et CO2 kontsentratsioon atmosfääris on vaid 0,03%. Peamiselt fossiilsete kütuste (nagu nafta ja süsi) suurenevast põletamisest tingituna on CO2 kontsentratsioon viimase 100 aasta jooksul kasvanud 17%. Nii stabiilse üksuse kohta nagu atmosfäär on see väga järsk muutus.

Teaduslikult on tõestatud Maa keskmise õhutemperatuuri tõus 0,5° võrra viimase 100 aasta jooksul. Rohkem ja vähem pessimistlikumatele stsenaariumidele lisaks on ka teadlasi, kelle väiteil on õhutemperatuur Maa atmosfääris langemas ja on oodata hoopis globaalset kliima jahenemist, nn. väikest jääaega.

CO2 praeguse kontsentratsiooni ennustatav kahekordistumine järgmise sajandi keskpaigaks võib tõsta keskmist õhutemperatuuri Maal 1,5 kuni 5 kraadi võrra (praegu on aasta keskmiseks õhutemperatuuriks 15,5 kraadi). Maailmamere pinnakihi temperatuur võib tõusta samaks ajaks 2...2,5° võrra. Globaalse kliima soojenemise tulemusena hakkavad senisest kiiremini sulama suured jäämassid (Antarktika, Gröönimaa, mägiliustikud jne) ning tõsta maailmamere taset 30-50 cm aastaks 2050. Aastaks 2100 ennustatakse kuni 1,4-meetrist meretaseme tõusu.

Eriti traagiline oleks meretaseme tõus madalatele rannikualadele ja väikestele saareriikidele. Võimalik kliima soojenemise mõju ökosüsteemidele pole täpselt ette teada, aga kindlasti saab see tugevasti mõjutama enamust ökosüsteeme, ka inimtegevust (põllumajandust, metsandust). Juba praegu täheldatakse kõrbestumise kiirenemist, kus näiteks Sahara kõrbe pindala kasvab ning järjest uusi seni viljakaid maid Saharast lõunas jääb kõrbe alla.

Kui mõnede kasvuhoonegaaside, nagu CFC-d (süsiniku, fluori ja kloori ühendid) tootmine on suhteliselt kergesti kontrollitav, siis CO2 emiteerimise piiramine on seotud suurte raskustega. Autode heitgaasidest tuleva süsinikuhulga vähendamine eeldaks autode osa vähendamist transpordis, kuid seda paraku ei soovita. Sellepärast on ka rahvusvahelised lepped CO2 piiramiseks väga visad tulema. Fossiilsete kütuste vähema kasutamise alaste kokkulepete vastu on näiteks mitmed suurriigid (nagu USA ja Hiina), aga ka naftamüügist elatuvad Pärsia lahe riigid. Globaalset lepet pooldavad eelkõige väikese mõjuga saareriigid, kellele see on ellujäämise küsimuseks. 1990. aastal jagunes kasvuhoonegaaside “tootmine” järgmiselt: arenenud riigid 46%, N Liit ja Ida-Euroopa 23%, arengumaad 20% ja Hiina 11%.

Vastavalt valitsustevahelise ekspertkomisjoni IPCC (Intergovernmental Panel for Climate Change) uurimusele tuleks kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni edasise suurenemise vältimiseks teiste gaaside kõrval CO2 emiteerimist vähemalt 60% võrra vähendada. Selle nõude täitmise puhul jõutaks aga alles situatsioonini, kus kahjulike ainete kontsentratsioon stabiliseeruks praegusel tasemel. Et kontsentratsioon tegelikult vähenema hakkaks, oleks vaja veelgi suuremat emissioonide kärpimist. Olukorra lootusetust näitab aga see, et vastavad rahvusvahelised läbirääkimised käivad aga juba pikemat aega kasvuhoonegaaside emiteerimise vaid 20%-lise vähendamise üle.

5.3 Looduslik mitmekesisus

Erinevad teadlased hindavad Maal olevate liikide (nii taime- kui loomaliigid) arvuks 5-100 miljonit (tõenäoliselt eksisteerib umbes 30 miljonit liiki). Kuigi see tundub veidrana, on enamus neist liikidest teadusele (inimesele) tundmata — nende elualaks on veel vähe uuritud vihmametsad. Vihmametsades arvatakse elavat 2/3 taimeliikidest ja näiteks koguni 80% kõigist putukaliikidest. Kuna järjest laieneva troopiliste vihmametsade raiumise ja põletamise läbi hävib väga palju piiratud levikuga liike, siis jääbki suur osa hävivatest liikidest teadusele tundmatuks. Aastas raiutakse maha umbes 170 000 km² troopilisi vihmametsi.

Kui viimase 600 miljoni aasta jooksul on välja surnud keskmiselt 10 liiki aastas, siis 1970ndatel hävis inimtegevuse tulemusena keskmiselt üks liik päevas. On pakutud, et 1990ndatel hävib 12 minuti jooksul liik. Teadlased on hoiatanud, et kui metsade raiumine praegusel tasemel jätkub, on aastaks 2050 hävinud 1/3 kõigist planeedi liikidest ja aastal 2100 juba tervelt pooled liigid.

Liikide hävimist põhjustab peamiselt nende elupaikade kahjustamine: metsade raiumine ja põletamine, soode kuivendamine, intensiivne kemikaalide kasutamine põllumajanduses, happevihmad jne. Ökosüsteeme võib hakata mõjutama ja muutma ka ennustatav globaalne kliima soojenemine (nn. kasvuhooneefekt).

Liigilise mitmekesisuse säilitamine on loomulikult oluline juba liikide endi seisukohalt, aga ka majanduslikult. Taimed on vajalikuks tooraineks mitmel alal; ainuüksi Hiina traditsiooniline meditsiin kasutab 5000 eri taimeliiki.

Rio Konverentsil (UNCED 1992) kirjutas 157 riiki alla bioloogilise mitmekesisuse säilitamise konventsioonile, mis jõustus 1993. aasta lõpul. Konventsiooniga on ühinenud ka Eesti. Loodusliku mitmekesisuse säilitamisele ja ohustatud liikide kaitsele on suunatud ka teisi konventsioone.

1975. aastal jõustunud Washingtoni konventsioon käsitleb ohustatud taime- ja loomaliikidega kauplemist. Ohustatud liikide või nendest valmistatud toodetega salakaubitsemine on suur ja see seab ohtu paljude liikide säilimise. Konventsiooni lisades on toodud nimekirjad neist liikidest, millega kauplemist konventsioon reguleerib (loomadest näiteks inimahvid, tiiger, leopard ja merekilpkonnad; taimedest paljud orhidee- ja kaktuseliigid). 1975. aastal jõustunud Ramsari konventsiooni eesmärgiks on nende märgalade kaitse, mis omavad olulist tähtsust veelindude elukeskkonnana. Eesti on ühinenud nii Washingtoni kui Ramsari konventsioonidega.

5.4 Osoonikihi hõrenemine

Osoonikihi hõrenemine pooluste kohal on saanud üheks laiemalt tuntud keskkonnaprobleemiks, kuigi selle mõju on raskesti tajutav. Maad ümbritseva osoonikihi ülesandeks on kaitsta kõike elavat lühilainelise ultravioletkiirguse eest. Osoonikihti on hakanud aga kahjustama inimtegevusest pärinevad süsiniku, fluori ja kloori ühendid (nn. CFC-d). Need (nagu paljud teisedki osoonikihti kahjustavad ühendid) pärinevad peamiselt külmutusseadmetest, aerosoolipudelitest, kosmeetikast, elektroonikatööstusest; haloonid ka tulekustutitest jne.

Maalt atmosfääri paisatud CFC-ühendid ei reageeri teistega enne, kui on jõudnud atmosfääri ülakihtidesse, kus lühilaineline UV-B kiirgus nad lõhustab, vabastades kloori aatomid. Vaba Cl reageerib osooniga, andes klooroksiidi (ClO) ja hapniku (O2). Klooroksiid omakorda reageerib hapniku aatomiga, andes kloori ja hapniku:
Cl + O3 = ClO + O2
ClO + O = Cl + O2 jne

Selliselt jõuab üks kloori aatom stratosfääris olles lõhkuda umbes 100 000 osooni molekuli.

1974. aastal ilmus teineteisest sõltumatult kaks teaduslikku artiklit, kus näidati, et atmosfääri sattuv CFC võib põhjustada osoonikihi hõrenemise tulevikus. Nende tööde avaldamise järel suurenes rahvusvaheline huvi ja surve; CFC-de tootmine veidi vähenes. USA-s jõuti nii kaugele, et 1978. aastal keelati CFC-d sisaldavate (pihustuvate) deodorantide tootmine. Maailma CFC ühendite tootmine summaarselt aga kasvas jätkuvalt.

Rutiinseid mõõtmisi tehes avastati 1984. aastal, et osoonikiht Antarktika kohal on vähenenud 40% võrra. See tundus nii uskumatu, et hakati koguni instrumente üle kontrollima. Mais 1985 avaldati sensatsiooniline ettekanne avastatud osooniaugust Antarktise kohal. See tekitas suure segaduse: NASA oli satelliidilt Nimbus 7 aastast 1978 pidevalt osoonikihti mõõtnud ja polnud mingit õhenemist märganud. Nagu nüüd selgus, oli andmeid töötlev arvuti programmeeritud nii, et madalad väärtused heideti automaatselt kõrvale kui võimatud ja loeti need mõõtmisvigadeks. 1994. aastal oli osooniaugu all juba 70% Antarktikast. Kuigi ekvaatori suunas osoonikiht pakseneb, on ta ka seal hõrenenud ja probleeme tekitamas.

Pärast UNEP-i (ÜRO Keskkonnaprogramm) poolset tõsist ettevalmistamist ja selgitustööd kirjutati 1987. aastal alla Montreali protokollile, millega riigid kohustusid vähendama CFC-ühendite tootmist. Montreali protokollile kirjutasid vaatamata ilmsele vastumeelsusele alla kõik suuremad CFC-sid tootvad riigid; USA ja Euroopa Liit võtsid endale kohustuse lõpetada aastaks 2000 CFC-de tootmine üldse. Ägedalt protestis Hiina (kes oli võtnud kavva varustada enamus Hiina perekondi külmkappidega) ja N. Liit (kes väitis, et juba vastu võetud viisaastaku programmis ei ole võimalik CFC-de tootmist nii järsult vähendada). N. Liidule tehtigi mõningaid järeleandmisi.

1990. aastal kirjutati Londonis alla uuele leppele, mille järgi CFC-de ja nüüd lisaks ka mitmete teiste osoonikihti kahjustavate ainete tootmine lõpetatakse aastaks 2000. Arengumaade rahaliseks aitamiseks CFC-dest loobumisel loodi spetsiaalne fond. Vastavalt Londoni leppele peaks kloorisisaldus saavutama oma maksimumi aastal 2005 ja hakkama siis vähenema.

Tundub, et tööstus suudab ennast suhteliselt kiiresti ümber orienteerida; külmutuses hakatakse jälle kasutama näiteks butaani ja propaani. Kampaania algatajaks oli keskkonnakaitseorganisatsioon Greenpeace, kelle vaimsel ja rahalisel toetusel valmistati 1992. aastal endisel Ida-Saksamaal esimene “osoonisõbralik” külmkapp. Nüüdseks on kiiresti sama teed minemas kogu Euroopa külmutusseadmete tööstus; Ameerika tootjatel on ümberorienteerumine rohkem aega võtnud. Lisaks külmutustööstusele kasutatakse “osoonisõbralikke” lahendusi järjest enam ka kosmeetikaäris.

5.5 Jäätmete probleem

Koos inimkonna järjest suureneva tarbimisega suureneb paratamatult ka tarbimisjääkide (jäätmete) kogus. Jäätmeid on võimalik väga erinevate omaduste järgi klassifitseerida; levinuimaks on jagada jäätmed “tavalisteks” ja ohtlikeks jäätmeteks. Mõlema kategooria osas on võimalik tekkivatest jäätmetest mingi osa toorainena taas kasutusele võtta (ümber töödelda), aga suur osa jäätmetest rändab siiski paratamatult prügilatesse.

Lisaks jäätmete ladustamisele (prügilates) kasutatakse paljudes riikides ka jäätmete põletamist spetsiaalsetes põletusahjudes. Rootsis näiteks põletatakse üle 50% kõigist jäätmetest, USAs 15% ja Soomes 10%. Saksamaal seevastu on jäätmete põletamine keelatud.

Seoses taastumatute loodusressursside kiire vähenemisega ning sealt tingitud toormehindade tõusuga otsivad ettevõtted üha enam võimalusi tootmise efektiivistamiseks ja (paratamatult tekkivate) jäätmete taaskasutamiseks toorainena.

Jäätmete ümbertöötlemise näol on tegu huvitava situatsiooniga, kus tootmine võib muutuda keskkonnasõbralikumaks täiesti “vabatahtlikult”, sest nii on talle endale odavam. Kõigist hetkel maailmas ümbertöödeldavatest materjalidest moodustab näiteks paber (kaalu järgi) 70%. Ainuüksi Põhja-Ameerikas on viimase 6 aastaga paberit töötlevate tehaste arv kolmekordistunud. On juba ka näiteid, kus uusi autosid konstrueerides mõeldakse sellele, et autofirma ostab kasutatud autod tagasi, võtab lahti ja töötleb suure osa detailidest ümber.

Positiivseid näiteid saab tuua küll järjest rohkem, kuid maailmas toodetavate jäätmete hulk suureneb endiselt kiires tempos. Eelkõige on kriitika all ühekordse kasutusega pakendid, mis pärast kauba lahtipakkimist kohe minema visatakse. Ühekordsete pakendite kritiseerijate üheks parimaks näiteks on meilgi tuntud ja kirutud TetraPak. Kuigi TetraPak (pakend, mida näeme mahlade ja jogurtite ümber) pole otseselt keskkonnaohtlik, satub teda prügimägedele arutul hulgal ning tema veaks on ka see, et kuna ta koosneb väga erinevatest õhukestest kihtidest (foolium, plastik, paber jne), siis erinevalt tavalisest pappkarbist ta kergesti ei lagune. USAs moodustavad pakendid kõigis jäätmetest 1/3.

Üheks spetsiifiliseks jäätmete kategooriaks on tootmisest üle jäävad ohtlikud jäätmed. Ohtlikke jäätmeid klasifitseeritakse erinevates riikides veidi erinevalt, kuid üldjuhul kuuluvad ohtlike jäätmete alla õlijäätmed, lahustid, värvi- ja lakijäätmed, happed, alused, metalle (Hg, Sb, Sn, Cu, Ni jpt.) sisaldavad jäätmed, keemilised jäätmed jne.

Rootsis näiteks tekib aastas inimese kohta 60 kg ohtlikke jäätmeid, millest 40% juba tekkekohas ümber töödeldakse. Suure tootmise tasemega arenenud riikides on saanud kurvaks traditsiooniks enda jaoks kõige ebamugavamaid ohtlikke jäätmeid vedada arengumaadesse. Tegu pole tingimata salakaubandusega; vastuvõtvale riigile ollakse nõus suuri summasid maksma, et need jäätmeid ametlikult vastu võtaks. Suurtes võlgades olevatel arengumaadel on tihti raske pakutavatest summadest ära öelda. Näiteks pakuti Ginea-Bissaule 15 miljoni tonni tööstusriikide jäätmete vastuvõtmise puhul summat, mis oleks võrdunud riigi tema 4 aasta rahvusliku koguproduktiga (GNP). Et Ginea-Bissau sellest pakkumisest ära ütles, võib ainult aimata, millised summad jäätmekaubanduses liiguvad.

Ohtlikke jäätmeid veetakse ka rikaste riikide endi vahel; Euroopa Liidu tuntuimad “prügimäed” (peamiselt Saksamaa tootjatele) on Hispaania ja Prantsusmaa. Toksiliste ainete kogused, mis riikide vahel ringi rändavad, on suured; aastas vahetab maailmas asukohamaad 160 miljonit tonni ohtlikke jäätmeid.

Pärast pikki vaidlusi jõustus märtsis 1994 lõpuks Baseli konventsioon, millega keelatakse 1998. aastast igasugune ohtlike jäätmete transport OECD-sse (Organization for Economic Cooperation and Development) kuuluvatest arenenud riikidest teistesse riikidesse. See tähendas, et ka totaalse vabakaubanduse saabudes ei jää tööstusriikidele ametlikult võimalust oma prahti arengumaadesse ja Ida-Euroopasse vedada. Ida-Euroopa seisukohalt on probleem aga endiselt õhus. Tänaseks juba kolm Ida-Euroopa riiki (Tšehhi, Poola ja Ungari) edukate majandusreformide tulemusena vastu võetud OECD liikmeteks ning neile enam nimetatud konventsiooni kaitse ei laiene.

5.6 Linnastumine

Kui 1900. aastal elas maailmas 1,6 miljardit inimest, siis aastal 1992 oli planeedi elanike arvuks juba 5,5 miljardit. Kogu maailmas kaasneb rahvastiku kasvuga linnaelanikkonna osatähtsuse suurenemine. Viimasel sajandivahetusel elas linnades 14% maakera rahvastikust, aastal 1991 juba 45%. Aastaks 2020 ennustatakse, et umbes 2/3 inimkonnast moodustavad linlased.

Linnarahvastiku osa on arenenud riikides praegu selgelt suurem (73%) kui arengumaades (37%), kuid see vahe on kiiresti vähenemas, sest linnad laienevad eriti jõudsalt just arengumaades. Arvatakse, et ajavahemikus 1990-2020 arengumaade linnarahvastik kolmekordistub.


Nr.	Linn	Elanikke (milj.)
1.	Tokio-Jokohama	25,8
2.	Sao Paulo	19,2
3.	New York	16,2
4.	Mexico City	15,3
5.	Shanghai	14,1

Maailma suurimad linnad 1992. aastal


Arengumaade inimesi ahvatleb linnadesse lootus leida tööd ja saavutada kõrgem elatustase, sest valitsuste linnastumist soosiva hoiaku tõttu on sotsiaalne ja muu teenindus linnades üldiselt parem kui maal. Ometi lõpetavad paljud ümberasujad agulielanikena ja varasemast veelgi halvemates tingimustes. Arengumaade linnades elab miljoneid tänavalapsi ja näiteks Brasiilias on igast neljast tänavalapsest kolm tulnud maalt.

5.7 Energiakasutus

Inimkonna arenedes on pidevalt kasvanud tema energiatarve. Energiat läheb vaja tootmisprotsessides, majapidamistes, transpordis jne. On olemas kaks põhimõtteliselt erinevat energiaallikast: taastuvad ja taastumatud energiaallikad. Taastuvate allikate hulka kuuluvad need, mis on võimelised ka praeguse suure energiatarbimise mahu juures ennast (uuesti kasutamiseks) taastootma. Sellisteks energiaallikateks on näiteks päikese-, tuule-, vee-, lainetuse- ja bioenergia. Taastumatud on sellised (maakoorega seotud) energiavarud, mis praeguse tarbimistaseme juures taastuda ei suuda (nafta, süsi, turvas, uraan jne).

Kuni tööstusrevolutsioonini 1870ndatel aastatel oli puit peamiseks energiaallikaks ja tollaste raiemahtude juures taastus puit kui ressurss kiiresti. Käesoleva sajandi keskpaigani domineeris energiaallikana süsi, mille vahetas 1950ndatel välja nafta. Hiljem on oluliste energiaallikatena lisandunud tuumaenergia ja maagaas. Erineva arengutasemega piirkondades on peamised energiaallikad erinevad: Aafrikas saadi 1980. aastal 76% energiast puidust; Prantsusmaal üle 50% tuumajaamadest.

Globaalses mastaabis on energiaprobleem suurenemas, kuna sel sajandil on inimkond oma suureneva vajaduse tarbeks kiiresti ära kasutamas taastumatute energiaallikate varusid ja senise kasutamise tempo juures saavad need varud varsti otsa.

1990ndate aastate algul saadi maailmas 88% tööstuses kasutatavast energiast fossiilsete kütuste (nafta, maagaas, pruun- ja kivisüsi, põlevkivi, turvas) põletamisest. Fossiilsete kütuste kogus on maakoores piiratud. Senise fossiilsete kütuste tarbimise taseme jätkudes ennustavad pessimistlikumad teadlased näiteks naftavarude ammendumist 120 aasta ning maagaasivarude lõppemist 60 aasta pärast. Uusi nafta- ja gaasimaardlaid avastatakse aga järjest juurde ja efektiivsema energiakasutuse juurdudes jätkub varusid ilmselt kauemaks. Kivisütt jätkub ennustuste kohaselt kuni 1500 aastaks ning eelkõige nafta ja maagaasi lõppedes võib kivisöe kasutamine energiatootmiseks taas oluliselt suureneda.

Et tagada energiaallikate olemasolu ka järeltulevatele põlvkondadele, mõeldakse rohkem taastuvate energiaallikate (hüdroenergia, biokütused, tuule- ja päikeseenergia jne) kasutuselevõtule. Eelkõige mõeldakse võimalustele paremini ära kasutada Päikeselt langevat kiirgusenergiat. Lisaks juba tuntud taastuvatele energiaallikatele otsitakse energia tootmiseks ka uusi võimalusi, milliste väljaarendamine on tihti (näiteks termotuumaprotsesside puhul) äärmiselt kulukas.

5.8 Metsade hävimine

Maailmas kunagi kasvanud 6 miljardist hektarist metsast on tänaseks järel umbes 5 miljonit hektarit. Puitu on inimene läbi aegade ehitusmaterjaliks, kütteks ja muuks tarvilikuks kasutanud, kuid tänapäevase metsade raiumise mahu juures on metsade säilimine mitmes maailma piirkonnas tõsise küsimärgi all. Et metsadel on täita väga oluline roll globaalses aineringes, siis võib metsade pindala vähenemine teatud kriitilise piirini põhjustada ennustatamatuid globaalseid muutusi.

Maailma metsade pindala vähenemisel on palju põhjuseid. Enim tuntud troopiliste metsade (vihmametsade) hävimise peapõhjuseks on nende põletamine metsade aluse maa kasutuselevõtuks põllumaana. Rahvaarvu suurenedes arengumaades vajatakse üha enam maad toidu tootmiseks; uusi maid saadakse aga eeskätt metsade põletamise teel. Peamiselt Aafrikas ja Aasias on üheks metsade pindala vähenemise peapõhjuseks metsade raiumine küttepuidu saamise eesmärgil. Troopiliste metsade raiumine sealse väärtpuidu saamiseks on suureneb samuti.

Erinevatel andmetel on 20. sajandil hävinud 40-50% kogu maailma troopilistest metsadest. Viimasel aastakümnel on hävinud keskmiselt 200 000 km² troopilisi metsi aastas (see on umbes neljakordne Eesti pindala). Väiksem probleem pole ka parasvöötme ja arktilise (boreaalse) metsa raiumine. Kanada ja Venemaa põhjaosa metsadest saadakse ligi pool kogu maailma ümarpuidust.

Metsade raiumise ja eksportimisega seonduvad küsimused on aktuaalsed ka Eestis. Eestis on metsade all umbes 45% riigi territooriumist, mis on enamuse Euroopa riikidega võrreldes kõrge protsent. Hetkel raiutakse Eestis umbes 4 miljonit tihumeetrit puitu aastas, kuid Metsaameti poolt ettevalmistatav metsanduse arengukava näeb ette lubatud raiemahu suurendamise 8 miljoni tihumeetrini aastas. Kahjuks näeb Metsaamet erinevalt looduskaitsjatest kasvavas metsas vaid seisvat raha.

5.9 Soovitav eestikeelne kirjandus

Rachel Carson “Hääletu kevad” (1968)
Giordano Repossi “Elu ja surma küsimus” (1984)
Tõnis Kaasik “Keskkonnasündmus 1983-1987” (1990)
Viktor Masing “Ökoloogialeksikon” (1992)
Andres Wirdheim “Läänemeri muutustes” (1992)
Håkan Pleijel “Ökoloogiaraamat” (1992)
Timo Vuorisalo “Keskkonnaökoloogia” (1995)
Susan Shapiro jt. “Keskkond ja meie globaalne kogukond” (1995)
Pia Anttila jt. “Globaalsed keskkonnaprobleemid” (1996)
Kalev Sepp (toim.) “Eesti looduskaitse” (1996)
Eelmine Järgmine