Õigus, reguleerides inimeste omavahelisi suhteid, on loomult sotsiaalne kord, mida iseloomustab normatiivne reguleerimine ehk siis inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil. Oluline on siinjuures, et norm laieneb kõigile samaliiki juhtumitele. Head õigusnormi iseloomustabki piisav abstraktsus, mis tähendab, et hea õigusnorm on selline, mille abil on võimalik reguleerida võimalikult paljusid sarnaseid olukordi. Kui esimesed kirjapandud seadused olid väga kasuistlikud, siis tänapäevaseid õigusnorme iseloomustab juba kõrge abstraktsus. Nii saame frankide õigusraamatus, Lex Salica, näha erinevaid regulatsioone ühe põrsa, kahe põrsa, viie põrsa, piimapõrsa, emise jne. varastamise kohta. Tänapäeval reguleerivad kõiki eeltoodud olukordi üldmõistet "vargus" puudutavad sätted.
Õiguse moodustavad omavahel seotud õigusnormid. Õigusnorme iseloomustab veel nende garanteeritus riigi sunnijõu rakendamise võimalusega. See tähendab, et riik tagab õigusnormidest kinnipidamist ähvardusega rakendada sanktsioone normi eirajate suhtes. Loomulikult ei saa sunni osa õiguskorras pidada ainsaks selle funktsioneerimise aluseks.
Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemis jaotub õigus kahte suurde valdkonda, nimelt eraõiguseks ja avalikuks õiguseks. See jaotus on pärit juba Rooma õigusest, kus vastava jaotuse aluseks oli niinimetatud huviteooria, mis väljendus Rooma juristi Ulpianuse ütluses: "Publicum ius est quod ad Rei Romanae spectat, privatum quod ad singulorum utilitatem spectat" ehk siis avalik õigus on see, mis on seotud Rooma riigiga, eraõigus aga see, mis peab silmas üksikisiku kasu. Hiljem on jaotuse aluseks olnud ka muid teooriaid, millest küll ükski pole olnud ammendav, kuid kokkuvõtlikult võime öelda, et eraõigus on õiguse osa, mis enamasti lähtudes üksikisiku kasust reguleerib üksikisikute ning ka üksikisikute ja avaliku võimu vahelisi suhteid, poolte võrdväärsusel põhinevaid suhteid ning avalik õigus on õiguse osa, mis lähtudes avalikest huvidest korrastab üksikisikute alluvussuhteid riigiga.
Eraõiguse üldosaks on tsiviilõigus - õigusharu, mis korraldab üldisi õigussuhteid isikute vahel. Tsiviilõiguse üldpõhimõtted on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 1994,53,889). See seadus on kohaldatav perekonna-, pärimis-, võla- ja asjaõigusseaduse ning äriseadustiku üldosana. Selles mõttes võiks tsiviilseadustiku üldosa seadust nimetada ka eraõiguse põhiseaduseks.
Tsiviilõigust iseloomustab privaatautonoomia põhimõte, mis eelkõige väljendub lepinguvabaduses, ehk siis isiku vabaduses valida, kellega, millist liiki ning millistel tingimustel tehinguid teha. Loomulikult ei saa selline vabadus olla absoluutne. Eelnevast põhimõttest tulenevalt on ka enamus tsiviilõiguslikke norme dipositiivsed ehk sellised, millest õigussuhte pooled võivad omavahelise kokkuleppega kõrvale kalduda. Tsiviilõiguses kehtib põhimõte: "kõik see, mis pole keelatud, on lubatud". Teiseks oluliseks tsiviilõiguse üldpõhimõtteks on niinimetatud süü eeldus. See põhimõte on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvis
Seevastu näiteks haldusõigust, mis on avaliku õiguse haru ning mille normid reguleerivad avalikku haldust teostavate organisatsioonide moodustamist ja funktsioneerimist ning seal tekkivaid suhteid eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerimine, iseloomustab vastupidine arusaam: kõik, mis pole õigusaktides lubatud, on keelatud. See tähendab, et riigiametnike ja -asutuste pädevus on rangelt reguleeritud ning ülesandeid, mis selle pädevuse hulka ei kuulu, pole õigust täita.
Avaliku õiguse valdkonda kuuluvad veel riigiõigus, samuti karistusõigus (kriminaalõigus) ning protsessiõigus. Ka rahvusvaheline õigus, kirikuõigus ning finantsõigus kuuluvad avaliku õiguse valdkonda.